5.12 hommikul valmistas palju kõneainet Kersti Kaljulaidi sõnavõtust kerkinud artikkel Postimehes. Kaljulaid toonitas, et Eesti teaduskogukond ei ole suutnud inimesteni tuua kliimamuutuste tõsidust.

Samas ei ole artiklist aru saada, kui palju oli süüdistus suunatud üksikute teadlaste ja kui palju vaid Teaduste Akadeemia kui esinduskogu poole.

Kriitika Teaduste Akadeemia rolli kohta meie ühiskonnas on põhjendatud, tõesti, organisatsioonina saaksid nad rohkem toetada inimtekkeliste kliimamuutuste ja planetaarsete piiride loo jõudmist poliitikute teadvusse. Kui aga teadlaskond tähendab teadlasi laiemalt, siis nemad vajaksid pigem riigipoolset kutset otsustesse rohkem oma tarkust lisama, et seadusloome oleks tehtud parima teadmise kohaselt.

Kodanikuaktivistina tahaks ühelt poolt hüüda, et jaa, muidugi, teadlased, palun võtke rohkem ja intensiivsemalt sõna, et kliimateemad oleks ausalt ja mitmekülgselt teadusega toetatud ning looduskaitsjatel oleks käes argumendid, mida kasutada. Teisalt aga tahaks tormata teadlaskonda kaitsma, kuna riik omaltpoolt ei paku neile piisavalt platvormi ja seadusloomes pigem näib parimat teadmist vältivat.

Lähevad lihtsalt allavoolu

Suhtleme igapäevaselt teadlaste ja looduskaitsjatega, kes muud ei teegi kui püüavad poliitikutele ökoloogiat selgitada ja väheses aktiivsuses neid süüdistada ei saa. Näeme pidevalt, kuidas targad sõnad meediasse jõudes lihtsalt mööda ajajõge allavoolu ujuvad, ilma et neist tekiks jälge poliitilistesse otsustesse.

Teadlased vastavad küsimustele, annavad eksperthinnanguid. Vastused sõltuvad sellest, kuidas küsida ja missuguse valdkonna teadlaselt küsida. Ka küsimusele, kuidas rohkem loodust laastada, saab teaduslikult vastata. Enamasti on küsimused koostatud kitsalt ja ohukohtadest möödajuhtivalt. Tihti kõneleb raha ja takistab küsimusele vastates lisada sinna ka järgmist lauset, et lisaks tuleks arvesse võtta ka sellest vastusest veidi kaugemale jäävaid kahjulikke mõjusid, mida arutluse all olev otsus võib kaasa tuua.

Muinasjutumaailm

See on muinasjutumaailm, kus eksisteerib homogeenne „hea“ teadlaskond, mis siis edastab ühiselt oma seisukoha, ja homogeenne „hea“ poliitikute kogu, kes siis teadlaskonda kuulda võtab ja kõik vajalikud inimkonda ja loodust päästvad otsused ära teeb. Kahjuks me ei ela selles muinasjutus

Meie elame hoopis muinasjutus, kus kümne küünega hoitakse kinni usust majanduse lõputu kasvu võimalikkusesse ilma majandussüsteemi muutusi tegemata. Piiramatu kasv piiratud ressursiga planeedil pole aga võimalik, eriti kui piiratud ressurssi kergekäeliselt suhtutakse, ühisvara õiglaselt ei hinnastata ning elukeskkonna hoidmine ei ole prioriteet number üks.

Riigis, kus poliitikud ei anna teadlastele platvormi ega kaasa nende parimat teadmist seadusloomesse (mitte ainult kaasakiitva, vaid ka rumalaid otsuseid takistava jõuna) on ülekohtune süüdistada, et teadlased pole seda positsiooni endile jõuga võtnud. Kuigi, jah, just Teaduste Akadeemial on see auväärsus, mille abil teadmistepõhist poliitikat nõuda ning elukeskkonna hoidmise eetikat tähtsustada.

Meie võimukoridorides jäetakse teadlikult teadlaste teadmised välja või aetakse sihilikult eri valdkondade teadlased vastasleeridesse, et neid siis mitte kuulda võtta. Hea näide on „metsateadlaste juhtum“. Metsaökolooge, kes uurivad metsa kui süsteemi toimimist ning metsakasvatusteadlasi, kes uurivad, kuidas majandusmetsas võimalikult efektiivselt puitu kasvatada, nimetati ühtmoodi „metsateadlased“ ning siis kurdeti, et näe, teadlastel pole metsa küsimuses üksmeelt.

Lihtsalt poliitiline spinn

Sellisena on see lihtsalt poliitiline spinn, meelega tekitatud segadus. Kuna otsustajad ei tahtnud kuulda muud kui puiduteadlaste juttu, tuli ökoloogid kõrvale jätta ning selleks tuli neid mõlemaid ühte moodi nimetada.

Nii olemegi olukorras, kus ei suudeta vastu võtta otsust, et raiemahtu tuleb alandada.

Või et Kliimaseaduse nimeks pannakse hoopis Kliimakindla majanduse seadus, mis pöörab algse tähenduse vastupidiseks. Kuigi see peaks olema üks olulisemaid seadusi, millega reguleerida, et maa meid edaspidigi kanda jõuaks, on selle tõdemuseni jõudmise vältimiseks nimetatud see majanduseseaduseks, et tagada majanduskasv, aga mitte ökosüsteemide säilimine.

Siin on veel üks konks, mida püütakse poliitiliselt vältida. Nimelt teadlaste korrektseks kaasamiseks tuleb tehtav korrektselt eesmärgistada. Aga siis ei saa asju häguseks ja sogaseks jätta.

Võtame näiteks sellesama kliimaseaduse.

Mis on selle eesmärgiks seatud?

Kui rahvusvahelises kontekstis räägitakse kliimaseadustest, on eesmärk vähendada inimtekkelist planeedi tasakaalu rikkumist. See peaks tähendama kõigi planetaarsete piiride tähtsustamist ja inimmõju vähendamise lahenduste loomist. Mitte ainult probleemi „oleme tekitanud inimestena saastades kliimamuutuse ning me peame saastamise lõpetama“ tunnistamist, vaid ka lahenduste vaatamist ilma süsinikutunnelisse (nii nimetatakse ainult CO2 probleemiga tegelemist, mis ohustab muid inimtekkelisi kahjusid hullemaks ajada) kukkumata.

Planetaarseid piire on palju rohkem kui kliimamuutused. Selleks, et Maa suudaks end hoida tasakaalus, on vaja tegeleda kõigi aspektidega korraga, eeskätt toetada ökosüsteemide toimimist ja säilimist. Korras ökosüsteemid aitavad saasta puhastada, rikkis ökosüsteemid lasevad saastal vohada, kui lihtsustatult kokku võtta.

Eestis ei ole kliimaseadust üldse niimoodi eesmärgistatud, kuna keegi ei julge välja öelda, et majandust tulebki piirata ja suunata. Meil tehti elukeskkonnakaitseseadusest majanduskaitseseadus.

Mis ka põhjendab, miks ei saa kaasata laiapõhjalist parimat teadmist keskkonnavaldkonna teadlastelt.

Ei saa rääkida võõrast teemast

Kui ei ole poliitilist tahet eesmärgistada tegelikku põhjust silmas pidades, ei saa kutsuda õige valdkonna teadlasi, neid, kes tegelevad tegeliku eesmärgi teemadega.

Majandusteadlane ei saa rääkida planeedi ökoloogilisest kandevõimest, tal ei ole selleks teadmisi. Ja nagu enne öeldud – teadlane vastab küsimustele, mida talt küsitakse. Kui enne küsimuste küsimist jäetakse eesmärk püstitamata, ei saa vastuseid neile küsimustele, mida ei küsitud, aga mis oleks toetanud tegelikku eesmärki (mida ei oldud sõnastatud).

Näiteks Kaljulaidi viidatav energeetikaküsimus. Üleminek taastuvenergeetikale on oluline, aga sellega ei tohi sihtida planetaarsetest piiridest ainult üht – CO2. Samal ajal tuleb jälgida, et ei kahjustataks elukeskkonda: elurikkust, elupaiku, õhku, põhjavett, mulda, merd jne.

Isegi ainult süsinikuvaatest lähtudes on oluline jälgida, et samal ajal ei kahjustataks ökosüsteemide süsinikusidumise võimet. Mis ongi seotud metsade hoidmise ja taastamisega, soode ja rabade säilitamise ning samuti Läänemere tervisega. Ehk et peaks oluliselt suurendama puutumatu looduse alasid. Ja taastuvenergeetikast rääkides tuleb vaadata, et sellega ei rikutaks veel olemasolevat loodust ja jäädaks planeerimistega inimese poolt juba kahjustatud aladele.

Kui aga kogu seda keerulist probleemide kobarat rahulikult koos kõigi teemasse puutuvate teadlastega ei arutata, et aru saada, kuidas kõigi planetaarsete piiridega korraga arvestada, tekibki olukord, et riiklikud strateegiad ei ole niisugused, et teadlased neid toetada saaksid.

Loodan, et Kersti Kaljulaid jätkab teaduspõhiste kliimateemade toetamist ja saab aidata teadlastele seadusloomes ja poliitikute harimises osalemiseks platvormi luua. Meie ühiskonnas võimutseb poliitiline argus tunnistada keskkonnaprobleeme ning tähtsustada muud kui majandust. Teadlasi selles süüdistama ei peaks.